Kotkal ongi kaks pead!

"Nende ajud on hullemini rappida saanud kui meie omad. Aga nii palju on alles. Nii palju head on alles..."

Proua Heli Susi, kelle isa talus Aleksandr Solženitsõn omal ajal varjupaika leidis, kõneles paari nädala eest Moskvas otsekui minu südamest. Ta rääkis veel pikalt oma armastusest venelaste vastu ja positiivsetest elamustest Moskvas. Kuulasin ja olin jahmunud: minust palju vanem ja ääretult suure elukogemusega proua näis tundvat 100% sama, mida mina Moskvat ja Venemaad avastades.

Venelased on tõesti südamlikud, külalislahked ja väga toredad inimesed. Kohe mõnus oleks siia igaveseks jäädagi. Aga...

Aga siis näed hoopis teistsugust Venemaad. Ei, ma ei pea silmas Nõukogude aja jäänukeid nagu müüjad, kes mõnel pool jätkuvalt suhtlevad stiilis "Govorite!" Ega autosid, mis jalakäijaid ilmselt vähemgi kui mõnd teeauku tähele panevad. Ega aeg-ajalt jahmatama panevat ebaloogilisust asjaajamisel.

See teine Venemaa on tekkinud hiljuti. Ja selle vapilt vaatavad vastu kolm tähte - K, G ja B. Olgugi nad praegu asendatud FSB-ga, nii nagu suveräänne demokraatia mõiste varjab kõige ehedamaid autokraatiapüüdlusi.

Olin 2006. aastal Piiteris G8 kohtumisel käies jahmunud, kuidas meeleavaldajaid kongidesse toppiv OMON oleks justkui saabunud äsja koolituselt Minskist. "Kas tõesti on sealne kurjus nii võimas, et võtab üle terve suure Venemaa?" mõtlesin.

Ei teagi, kumb kumma võttis. Venemaa ja Valgevene erisuhte omapäradest võiks pikalt rääkida. Aga täna on juba raske öelda, kumb autokraatia on vastikum ja vägivaldsem.

Tänane Venemaa kasutab riigivõimu täiesti jultunult, igasugustest seadustest ja lihtsast inimlikkusest mööda minnes, kui vaja likvideerida pisimgi oht Putini-Medvedevi klikile. Jõhkralt pekstakse läbi isegi nii süütud meeleavaldajad, kes väljendavad protesti autode impordimaksu tõstmise vastu. Eks õõnesta need ju kaheksa aastaga loodud kuvandit stabiilsusest...

See on vastik, tšekistide Venemaa. Ja siin elavad nii toredad inimesed. Muide, nagu Valgeveneski. Eks vapikotkal olegi kaks pead. Millal ometi määrab lennusuuna see teine, sõbralikum?

Ära sega tööd teha!

Just nii hõikas OMONlasele fotograaf, kellele turske laigulises mundris sell oli ette astunud. Kuid see, mida OMONlane tegi, oli paraku hoopis tema töö - meelt avaldava opositsionääri türmi vedamine.

Küüniliselt võib öelda, et pühapäeval sai Moskvas oodatult teatrit. Mittenõustujad - kirev grupp väga erinäolistest Kremli-vastastest rühmitustest - tuli keelatud meeleavaldusele. OMON ja miilitsad võtsid nad pikema jututa kinni. Ajakirjanikud said häid pilte. Ilmselt kellelegi väga haiget ei tehtud, igaühel oli oma roll.

Opositsiooniga on siin aga nutune seis. Laupäeval lõid nad kes teab juba mitmenda platvormi, seekord siis Solidaarsuse nimelise, mis peaks justnagu kõik demokraatlikud jõud ühendama. Paraku pole pärast nii paljusid luhtunud katseid suurt usku kellelgi, nagu aitaks brändivahetus demokraatiat Vene inimesele südamelähedasemaks teha. No võib-olla kriisi tõttu, aga siiski...

Esialgu pole neist lihtsalt vastast. Võim vilistab ülbelt kõikidele normidele ning vastu hakata pole millegagi. Mida teha, kui miilits opositsionääride bussi Himkist linna ei lase? Lihtsalt ei lase ja kõik. Või kui mõnd aktivisti kodust välja ei lubata? Või kui arreteeritakse veel enne, kui meeleavalduse lähedalegi jõuad? Kellele sa kaebad?

Teisalt aga valitseks justnagu demokraatia. Kremlimeelset Noort Venemaad ei sega keegi isegi nii võigast tegu toime panemast, kui murtud jalgadega lammaste toimetamine opositsiooni kogunemiskohta. Suveräänne demokraatia, öeldakse.

Au Savisaarele

Igasuguse irooniata. Ma pole mingil juhul Savisaare valija, aga seekord näitas ta üles tõeliselt riigimehelikku käitumist.

Midagi pole parata, aga juhtus nii, et Tallinna kultuuripäevad algasid teisipäeval, mil olid ühtlasi patriarh Aleksius II matused. Üleriigiline lein. Aga mis saab siis Tallinna kontserdist?

Olin kaunikesti nördinud, kui kuulsin, et leinale vaatamata pidu ikkagi toimub. Et kuidas sa lähed võõrasse, leinavasse koju ja hakkad seal pidu panema?

Aga mis pidu - Tallinn esitles väga ilusa ja armsa Aleksius II mälestuskontserdi. Elegantene, sünnis ja liigutav lahendus. Ja uskuge, venelased oskavad sellistest asjadest lugu pidada. Linnapea Juri Lužkov leidis igatahes oma väga tihedast ajakavast aega, et kahel korral Eesti üritustel käia. Niisamuti sai Eesti üle hulga aja positiivset meediakajastust sellega, et Tallinnasse plaanitakse Aleksiuse väljakut.

Nii lihtne see sageli ongi. Olen lühikese aja jooksul Moskvas kogenud, et venelastega on suhelda üllatavalt kerge, kui nende vastu veidigi lugupidamist ja austust üles näidata. See näib olevat peaaegu maagiline võluvõti nende südamesse. Ja mida see maksab? Tegelikult sageli ei tähendagi see enamat, kui lihtsalt korralikku lastetuba.

Mul on hea meel, et vähemalt Savisaar suudab meie poliitikutest ajada venelastega ja Venemaaga pragmaatilist poliitikat. Muidugi võib alati taguda rusikaga vastu rindu ja nõuda oma õigust, aga kas see tõesti Kremli suhtumist leebemaks muudab? Lubage naerda. Väikesed, mittemidagimaksvad austusavaldused aga pigem küll.

Ja mul on häbi nende juhtpoliitikute pärast, kes oma rahvuslikus väikluses ei suutnud end selleni viia, et kasvõi väikest kaastundetelegrammi Moskva saata.

Jah, Kremli poliitika võib olla reaalpoliitikast lähtuv. Ent sedagi tundub olevat aeg-ajalt kummaliselt raske tunnistada, et suurel riigil nagu Venemaa on reaalsed huvid, mis meile ei pruugi meeldida, kuid mille vastu annab väga vähe ära teha.

Vene inimese südant võita on aga imelihtne. Päriselt, nad ei vihka siin Eestit. Vaatavad ehk vaid imestusega meie sammude peale - a'la "no kas see pronkssõdur teile tõesti nii ette jäi, et olite valmis kolmandikku oma elanikkonnast solvama?"

Teil seal on sõnavavabadus, aga siin on keelatud

Käisime eile öösel tegemas pilte Moskva kaupluseakendest jne... Ühe loo jaoks kuluvad ehk ära. Aga Tsumi juures (üks kahest suuremast keskusest siin) tekkis probleem. Kohale saabusid kaks turvameest, kes teatasid, et siin on filmimine keelatud.

Vaidlesime. Meie väitsime, et tegemist on avaliku tänavaga ja ühel turvaril pole õigust ka mitte hüppama tulla. Nemad, et see on nende patrullpiirkond ja on ikka küll.

Lõpuks üks pahvatas: "Teil seal Eestis on võib-olla sõnavabadus ja kõik ja võite teha, mis tahate. Aga vaat siin nii asjad ei käi."

Heakene küll, tegime siis hea kohaliku kombe kohaselt, leppisime sõbralikult kokku, mida täpselt 20 sek võtame ja läksime sõpradena lahku. Ehh :)

Debüüt!

Lõpuks ometi jõudsid kaameraasjandused nii kaugele, et saime ka esimese 'päris' loo teha. Sedapuhku siis kümnetest tuhandetest inimestest, kes patriarhile austust avaldavad. Tõesti ikka uskumatu kannatlikkus, seista vähemalt viis tundi selleks, et siis nagu Lenini kirstust kiirkorras mööda kõndida.

Aga eks Aleksius ole teinud ka palju, tõesti taastanud õigeusu kiriku rusudest. Ehkki aitas seda enne KGB agendina õõnestada.

Tulid välja ka mõned praktilised probleemid - mis puudutavad mikrofoni töökindlust jne. Ehk õnnestub lahendada. Esimesel päeval oli igatahes kaamera ja statiiviga metrood mööda ringliikumine lihtsam kui oleksime kartnud.

Danzig

Leidsin endale uue lemmiklinna. Maailmas on umbes neli kohta, kus tahaks elada. Esimene mõistagi Praha, teine-kolmas täna siis Gdansk ja Tel Aviv. Ja neljas Belgrad.

No ei tea, miks nii, lihtsalt mõned linnad tõmbavad nagu magnetiga külge. Aga Gdansk... no miks nad endale ometi reklaami ei tee, nii ilus linn ju? Kuid enamik inimesi - nagu ka mina enne - usub, et on vaid igav tööstusmaastik...

Ei, tegelikult tunneb ka täna selgelt vabaduse hõngu, mis just selles linnas vallandas kommunismi kukutanud Solidaarsusliikumise. Milles täpselt see aroom seisneb? Ei teagi, minge ja nuusutage ise :)

Bazookaga Euroopasse

Nii, sattusin Poola. Vahva asi, Solidaarsusrong Lech Walesa Nobeli rahupreemia veerandsajandi meenutuseks. Nobeli laureaadid jätavad tänagi kõik väga sisendava ja energilise mulje.

Aga veel Vene bürokraatiast. Saime aru, et kaameraga pole üldsegi veel kõik korras. Vene tollikoodeks koosneb kolmes köitest, kus iga paragrahvi (või ka päris mitte iga, võta sa kinni) koha käib omaette valitsuse määrus ja/või tolliameti peadirektori seletuskiri, kuidas seda tõlgendada. Vaat selline õigussüsteem siin.

Mis tähendab: minu partner ja kaameramees jne Anton tõi kaamera sisse, kuid selgus, et Vene resident tohib seda teha vaid paariks nädalaks. Mistõttu pidime kõik asjad(!!) uuesti välja tooma, sest nad olid ühe nimekirja peal. Nüüd tagasi minnes üritame nad möllida minu nimele, aga on võimalik, et see ei tööta, sest mingi kiri on ikkagi Antoni nime peal. Ei välista, et tuleb sõita veelkord kõigi asjadega tagasi Eestisse.

Seni aga teeme jõu- ja ilunumbreid. Kahepeale 40+ kilo ehk sõjaväelastele nii palju ei tundukski, aga need pakid on suhteliselt ebamugavad, nii et jõuame igale poole alati higist läbimärjana. Eriti tore on 'bazooka', statiiv, mis kohe katki läks ja tähendab praegu vaid 11 lisakilo, mida tankirusikat meenutavas kandekotis kaasas tassida.

Täna aga Venemaal kurb päev. Rahu Aleksius II põrmule!

Kommunismiga konets

Venemaal käivad kompartei kongressi taustal jälle jutud, et Vladimir Iljitši ootab varsti mausoleumi asemel haud. Et ühiskond olla selleks viimaks valmis.

Arvata võib, et ongi. Kuid veel tõenäolisemalt on tegemist sarnase pseudoteemaga nagu meie pronksmehe puhul. Kus tekitatakse ühiskonnas kunstlik vastasseis, et tähelepanu kriisilt ära juhtida. Kommunistid on hääbuv jõud, häda siis nende peal talluda.

Muidu aga pole kommunismi enam ammu. Kõige rohkem ehk märkab seda korteris, kus vesi, nii külm kui soe, on tasuta ja peamiseks temperatuuri reguleerimise vahendina toimib jätkuvalt õhuaken. Ka Moskva metroo sõidab veel suhteliselt odavalt, ehkki kallineb kohe. Aga näiteks rongipiletite hinnad on juba niivõrd pöörased, et pakuvad tõsist "konkurentsi" lennukitele. Moskvas väljas söömisest parem ei räägi, üks odavamaid roogi siin on suši!

Ideoloogiaga on see-eest tehtud täispööre. Jah, Teist maailmasõda austatakse. Veidi seetõttu ka Stalinit. Aga muidu taastab Vene meedia tsaaride kultust. Ja kõikjal ehitatakse uuesti üles kommunistide õhku lastud pühakodasid.

Ei saanud kommunism usust jagu, Kristus osutus viimaks ikka tugevamaks...

Snaiper!

Sain hakkama üllatava saavutusega - käisin Kalašnikovi muuseumis, kus oli võimalik tiirus tulistada. Ja kõik kümnesse - terroristile pähe, sõdurile südamesse, märklauale keskele. Kohalikud tulid kättpidi õnnitlema, et kus nii laskma õppinud? Aga polegi kuskil, elus ehk paarikümnel korral tulistanud varem. Tea siis, pime õnn või mis iganes.

Aga nüüd pärast väikest pausi Moskvas tagasi. Käisin korra Eestis pabereid ajamas ja siis Iževskis soomeugri ajakirjanike kokkutulekul. Seal ka Kalašnikovi muuseum.

Ugrimugri konverentsi kohta... kuidas nüüd viisakalt öelda - kui kuulsin kuuendat ettekannet teemal kui hea on "Venemaa föderatsiooni president Dmitri Anatoljevitš Medvedev", pidasin paremaks lahkuda. Ja mis kõige hullem, sama väljendit pidin kuulama ka õhtustel nö südamest südamesse vestlustel. Kreml on saanud hakkama suurepärase saavutusega. Jah, inimesed kardavad, aga ei midagi enamat, kui et vale sõna korral raha enam ei saa. Ja ongi kõik lojaalsed.

Muidu on Iževsk Vene relvatootmise keskus. Ja kui nii võtta, siis kontrollivad soomeugrilased täiesti märgataval määral Vene relvatööstust, neid on seal ikkagi oma 30% jagu.

Sattusin juttu ajama ka töölistega, kes rääkisid uhkusega Iskanderi rakettidest. Tea, kas mõne sõjasaladuse ka välja lobisesid, kuid olid sügavalt nördinud, kui ütlesin, et väidetavalt pole nad nii head midagi. Kinnitasid, et on küll. Kes teab.

Kuid jah - neid ootavad ees halvad ajad. Kriis on nii tõsine, et isegi Vene relvatootmise südames ei päääse suurtest vallandamistest. Nagu üks inimene väitis, siis u 40 000 töökohta läheb kohe - seda 600 000 inimesega linnas. Nii et vaatamata suurtele sõnadele ei jätku raha isegi relvadele...

Uus tsaar 12-ks aastaks

Nii, mõnikord rahvusringhäälingu uudistesse kõik Venemaal sündiv ei mahu. Siit eilne väike lugu, mis eetrisse ei jõudnudki. Noh, ei midagi erilist, lihtsalt Moskvas hetkel peateema, spekulatsioone täis, Putini ja Medvedevi tagasihoidlikele kinnitustele vaatamata.

Venemaa riigiduuma valmistub kiirkorras muutma põhiseadust, et pikendada presidendi ametiaega seniselt neljalt kuuele aastale. Võimalik, et juba homme (täna - reedel) kiidab parlament muudatused heaks.

--

President Dmitri Medvedev ei raisanud aega, et aastakõnes üllatuslikult välja pakutud lubadust realiseerima hakata. Temast saab esimene riigipea, kes hakkab muutma 1993. aastast kehtivat põhiseadust. Ettepaneku läbimineku korral valitseb tulevane Venemaa riigipea enam korraga mitte neli vaid kuus aastat.

Selles, et presidendi ettepanek läbi läheb, ei kahtle siin Venemaal aga keegi. Lisaks parlamendile peavad selle kiitma heaks ka kaks kolmandikku regionaalseid esinduskogusid, aga võib eeldada, et kõige tõenäolisemalt annavad oma toetuse kõik piirkonnad. Praeguste plaanide järgi läbib ta riigiduumas aga kõik kolm lugemist juba esimesel päeval ehk siis homme.

Eeskätt käivad Moskvas muidugi spekulatsioonid selle ümber, et kelle jaoks presidendi ametiaja pikendamine mõeldud on – kas Medvedevile või hoopiski praegusele peaministrile Vladimir Putinile? Ja et kui Putinile, siis kas laseb ta end tagasi valida kohe järgmisel aastal või ootab ikkagi Medvedevi ametiaja lõpuni?

Kremli allikad on siin ajakirjanikele rääkinud, et tegemist pole mitte Medvedevi, vaid justnimelt Putini plaaniga, mis töötati välja juba eelmise aasta keskel. Aga nad tunnistavad ka, et kogu arutelu varjab täielik saladusteloor, umbes sarnane nagu enne Medvedevi nimetamist presidendikandidaadiks. Ehkki kuuldusi presidendi ametiaja pikendamisest oli olnud varemgi, tuli selle väljaütlemine väidetavalt ka kõrgematele ametnikele täieliku üllatusena. Näiteks ei suutnud keskvalimiskomisjoni esimees Vladimir Tšurov pärast Medvedevi kõnet ajakirjanikele muud öelda, kui et süsteem on valmis... aga mingeid lisadetaile ta ei pakkunud. Nii jäävadki ka kõik praegused spekulatsioonid justnimelt selleks – spekulatsioonideks.

Aga täpsemate andmete puudumisel on kuulujutte palju. Nii räägitakse, et Putin vihkab oma peaministri ametit tõeliselt ja praktiliselt valitsuse tööd ei juhata. Kummatigi on ka Vene press hakanud viimasel ajal, eriti finantskriisi tingimustes, hakanud kirjutama Putinist suurema kriitikaga kui kunagi varem.

Ka presidendi ametiaja pikendamisel on mõistagi oma kriitikuid. Ja mitte üksnes liberaalsest opositsioonist – ka näiteks osad kommunistid leiavad, et president võiks praegu tegelda pigem majanduse päästmise kui teisejärgulise põhiseadusmuutmisega.

Ja esimese selgelt nähtava märgina Venemaad kägistavast kriisist teatas Keskpank üleeile, et laiendab valuutakoridori, mille raames rubla saab kõikuda. Sisuliselt tähendab see järkjärgulist devalveerimist 10-15% jagu. Seda pärast arenguid, mil keskpangal on tulnud maksta rubla toetuseks koguni seitse miljardit dollarit päevas. Ja kus naftatoodang on kukkunud kuni veerandi võrra – rääkimata langenud hindadest.

Väga selget arusaama, kuidas selle kõigega toime tulla, vähemalt nähtavalt ei paista. Kuid tulevasel valitsejal ongi rohkem aega – kõige tõenäolisemalt jääb järgmine president Venemaa etteotsa vähemalt 12-ks aastaks.

Kes ütleb, et Moskvas pole sõnavabadust

On, on, pimedas, kui kedagi ei sega (pilt Vabaduseraadiolt).

Eile tulid kuni paarsada aktivisti õhtupimeduses Majakovski väljakule, et väljendada toetust Jukose vangi mõistetud eksjuristile Svetlana Bahminale.

Kuueks ja pooleks aastaks trellide taha saadetud Bahmina on seitsmendat kuud rase ning lebab vangla haiglas. Eelmisel kuul "tunnistas ta oma süüd" ning palus Venemaa presidendilt Dmitri Medvedevilt armu.

Kuid siis hakkasid sündima kummalised asjad. Rohkem ei lähedasi ega advokaati tema haiglavoodi juurde ei lastud. Hiljem teatati, et ta on vabatahtlikult oma palve tagasi võtnud.

Miks küll need paarsada inimest Majakovski väljakul seda vabatahtlikkust kuidagi uskuda ei tahtnud?

Valge maja ja surnupealuu

Ilmar saatis lingi sellisest toredast ettevõtmisest, millega seltskond noori hakkama sai. Laseriga surnupealuu ja säärekondid Valge maja peale. Umbes sarnaseid projektsioone on vist kasutatud ka Eesti saatkonna peal. 

Igatahes protestijate tulevikurelv - mingit püsivad kahjustust ei tekitata ja seega on larerpilte ka ära keelata väga raske. Siinmail muidugi paragrahvi taha asi viimaks kunagi ei jää. Aga näiteks Eestis - miks mitte proovida. 

Ehh, aga kus meil need protestijad. Isegi iga inimest puudutav loll turuseadus lastakse endale jõhkralt kaela istutada, mis siis veel suurematest aadetest rääkida...

Moskva noorte lahedast ettevõtmisest aga lähmalt siit.

Pool tingimust sõjaks täidetud

Moskvas ei ole tikke! Otsi või tikutulega taga. 

Kui inimeste käest küsida, siis kõik näivad teadvat, et kuskil ikka on - ühtede meelest putkas, teiste arvates univermagis. Tegelikkuses pole aga õnnestunud saada siiani kuskilt. Suitsumehed ajavad läbi välgumihkliga, gaasipliidi omanikele soovitatakse aga süütajat. 

Nii et kui veel sool ka ära kaoks, oleks juba tõsiselt põhjust hakata lähimat varjendit otsima :) aga seda muret ei ole, kõik sissetehtud head asjad turu peal on märksa soolasemad kui Eestis harjunud. Ja ka kallimad, hapukapsa kilo eest maksta 50 krooni näib olevat moskvalasele loomulik.

Ja siit kaugelt ei saa siiani aru, kas Eestis turul hapukurgi müügi keelamine oli kellegi kohatu detsembrinali või on keegi päriselt peast segi läinud? Isegi keeldude-käskudega valitsema harjunud ja aeg-ajalt nimme rahvast nöökivad Vene võimud poleks suutnud sellise asja peale tulla. 

Kuigi jah, tikud on kadunud - tea, kas osa ELi-Vene vahelistest kaubanduspingetest?

Minust sai kõrgema klassi inimene

Pärast umbes maikuust väldanud ettevalmistusi sain viimaks kätte ihaldatud dokumendi. Rohelise kaardi ehk akrediteeringutunnistuse. Räägitakse, et see on siin kaunis võimas paber, ikkagi välisministeeriumi pitsat all ja puha. Et aitavat ka tüütuimatest miilitsatest probleemideta mööda saada. 

Näis, miilitsa arbitraarne võim on selleks siin näiliselt liiga tugev,  et seda meelega järele proovima minna. Aga passi enam kaasas kandma ei pea, see kaart olevat tugevam argument. 

Kuid ega siis paberid sellega veel korras pole. Saime tänu Antoni moskvalase oskustele hakkama suurepärase saavutusega ja viisime paberid sisse ka OVIRi, kust nüüd peaks tulema mingi hetk pikaajaline viisa. Vaat siis võib päriselt elama hakata, enne Venemaalt välja ei pääse. No ja siis tulevad uued akrediteeringud, duumasse, valgesse majja, ... ... võimalik, et veel spetsiaalsed filmimisload jne... tuleb vist korralik paberikaust osta.

Venemaa nimi on Lenin, Venemaa nimi on Stalin

Käisin eile kommunistide marsil. Punalippude meri, plakatid kirjadega "Hääletage Stalini poolt". Ja teekond palistatud sisevägede sõduritega, nurkadel passimas kilpide, kumminuiade ja kiivritega OMONlased. Kaugemal seismas rivi rivi järel suuri sõjaväemasinaid. 

Aga maailmarevolutsiooni ei puhkenud. Tegelikult oli täitsa kahju vaadata vanakesi, kes püüdsid Nõukogude hümni ajal värisevate kätega au anda ning pidid teekonnal tegema muusikalisi pause, et kõik kolonnile järgi jõuaksid. Vaatamata üksikutele särasilmsetele pioneeridele on kommunistid selgelt välja suremas. 

Õhtul domžuris - selles endises ajakirjanike urkas - algas jutuajamine rühma ajaloolastega sõnade saatel: ka mina hääletaksin praegu Lenini ja Stalini poolt. Ja hiljem sain pika loengu sellest, kuidas Venemaa oleks Eestile märksa parem partner kui lääs. 

No mis see Stalin siis ära tegi - olid repressioonid, olid. Aga tillukesed, ta suhtus ju isegi leebelt inimestesse. Näiteks tollaste mõõdupuude järgi tulnuks tšetšeenid mitte küüditada, vaid neist kolmandik maha lasta! Aga see, kuidas lääneriigid on praegu kogu teie majanduse üles ostnud...

Vaat sellised meeleolud siin. Allpool ka nupuke, umbes missuguse tegin raadiole eilseks hommiku-uudistesse.

---

Vladimir Iljitš Lenin tervitab endiselt Punase väljaku mausoleumis oma külastajaid. Nõukogude hümni võimas viis kõlab Venemaal jätkuvalt. Kommunistid punalippude all marsivad ikka veel.

Aga see kõik näib justkui tervitaksid meid kummitused. Vladimir Iljitši juurde lubatakse vaid mõnedel päevadel ja kindlatel kellaaegadel. Hümnil on isegi viis teinekord raskesti äratuntav, rääkimata uutest sõnadest. Ning punalipud lehvivad küll – aga mitte täna Punasel väljakul, kuhu neid uued võimud ei luba. Ja kunagine kommunistliku riigi pühamu – Lenini mausoleum on muutunud nii tähtsusetuks, et teinekord – nagu näiteks Teise maailmasõja lõpu pidustuste puhul – pole patt teda kinnigi katta.

Räägitakse, et kommunistide võim sai lõpliku alguse mitte Nõukogude Liidu varisedes, kui neil oli veel võimalik tagasi tulla. Aga oma šansi magasid nad ikkagi maha. 1996. aastal võitis kommunistide juht Gennadi Zjuganov presidendivalimiste esimese vooru – ja läks siis sanatooriumisse puhkama. Boriss Jeltsin esitas samas koos oligarhidega nii võimsa valimisshõw, et väljus ikkagi võitjana. Pettuse abil või mitte, võta täna enam kinni, aga fakt, et kommunistisid õigel ajal reageerida ei suutnud.

Mida kujutavad nad endast täna? Kui vaadata elektoraati, siis selgelt väljasurevat jõudu. Eks hääletavad nende poolt mõned pensionärid ja veteranid. Ning natuke on neil ka noori, kuid oluliselt pole kommunistid suutnud neid kaasata. Võimalik, et neil on ühiskonnas toetust nii viiendiku jagu, kuid valimistel oleks üllatav, kui nad üle tosina protsendi saaksid.

Arvuliselt polekski see ehk nii marginaalne, aga tegemist on ilmselt läbinisti korrumpeerunud jõuga. Bolševistlik doktriin iseenesest ei tohiks kompromisse lubada. Nemad aga nö andsid end ära juba aastate eest, kui väikeste vastutasude eest nagu nõukogude hümni viis loobusid sisuliselt võimudele vastu töötamast. Ja kui avaliku saladusena hakkasid sarnaselt teistele müüma kohti oma valimisnimekirjades.

Täna on tegemist mugava opositsiooniga, kes lubati parlamenti ainult tingimustel, et nad räägiksid mida vaja ja ei kopika eest rohkem. Neid endiselt juhtiv Zjuganov nõuab küll endiselt sotisaalsemat poliitikat, ent pole välja tulnud ühegi sisulise initsiatiiviga.

Isegi neile jäänud sümbolid kaovad vaikselt. 7. novembri asemel on nüüd Venemaal vaba päev hoopiski neljandal. Lilli said nad viia mausoleumi jalamile eile, aga täna kuuluvad neile vaid Puškini ja Teatri väljak.

Ja muidugi jäävad neile koduleheküljel väljahõigatud loosungid oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks... Au Suurele Oktoobrile! Elagu Nõukogude Sotsialistlik Venemaa! Venemaa nimi on Lenin, Venemaa nimi on Stalin! Elagu...

Fašistid Moskvas - Batka õnnitleb või ei?

Minu kolleeg ja tulevane operaator Anton kirjeldas toredat jutuajamist Valgevene telekanali töötajatega. Neil õnnestus saada kenasti linti, kuidas OMON kohalikke skinheade türmi vedas. Tehnika on valgevenelastel hea, 400 dollarit ja materjal üle satelliidi reaalajas Minski.

Aga kas seda ikka kodumaal tohib näidata? Kui ikka batka saadab Medvedevile Venemaa ühtsuse päeva puhul õnnitlustelegrammi - kas siis sellises riigis saavad olla fašistid? Nii oodati mitu tundi - õnnitleb siis või ei.

Ei õnnitlenud. Ning valgevenelased saidki näha, et OMON tegutseb tõhusalt mitte üksnes nende riigis.

Internet!!

Pärast mitut luhtunud katset ja kõiki möödaläinud tähtaegu on kodus olemas nett!

Praegu võtan veel päikesest viimast, siin läheb juba kl 5 kottpimedaks :s a siis kõigest muust toredast Moskva elust hiljem...

Ja lilli ei saa ka täna panna

Kujutage ette - selle asemel, et aprillis pronksmees ära viia, viib peaminister Ansip talle lilled. Aga et see saaks sündida turvaliselt, piiratakse ala juba päevi varem aiaga. Ning ta jääb suletuks veel päevadeks. 

Ja sama tulevikus, vabadussamba juures. Sest milleks rahval vaja lilli viia, kui juba kõrged ametnikud selle nende eest ära teevad.

Aga just nii on juhtunud Venemaal. Punane väljak, kus asub Minini ja Pozharski ausammas, kus on selle päeva kangelaste ausammas, oli, on ja jääb veel mitmeks päevaks suletuks. Mine sa tea, lase veel rahval organiseerimatult, omapäi kellelegi austust avaldada, kuhu selline isetegevus kõlbab.

Täna ent suursündmus. Presidendi esimene kõne parlamendile. Mis sel aastal ehk ka midagi sisulist tähendab. Sest Putini plaan enam ei tööta, kriis vaatab sisse aknast ja uksest. Kui Medvedevilt sisulisi lahendusepakkumisi ei tule, võib oodata jälle korralikku finantspaanikat.

e-valimised USAsse, meile vorsti ja viina

Vaevalt et keegi piinab end sabas seismisega selleks, et hääletada olemasoleva korra poolt. Mida tõestas ka tulemus USAs. Kuid nii mõnigi muutuste pooldaja võis ooteaja peale ehmatades ikkagi koju jääda.

Just sellised olukorrad on koht, kus e-valimised end õigustavad. Nii nagu mujalgi, kus e-teenused on vähendanud füüsilisi järjekordi ja inimeste ooteaega.

Aga valimisaktiivsuse tõstmiseks nagu räägitakse Eestis... Ehk ainult mõne arvel, kes tahab fun'i ära proovida. 

Parem antagu vorsti ja viina. Nagu Venemaal ja Valgevenes. Valimised olgu suur pidupäev kontsertide ja odava puhvetiga. Küll siis tuleb rahvas rõõmuga. Kui juba ühe kandidaadiga ringkondades Minski lähistel, mis siis veel meist rääkida. Ja valimistest saab rahvast ühendav sündmus.

No ja e-valimised võivad ju ka olla. Ainult et - arvuti taga vorsti ja pidu ei saa. Eks igaüks teab, mis hea. Vaba maa, vaba valik.

Našistid ja fašistid

Govorit Moskva! 

Esimene katse blogimaailmast.

Täna sai Moskvas esimest korda ka actionit. Viimaks jõudis lõpule neljapäevast saadik kestnud püha ehk nn rahvusliku ühtsuse päev. Päev, mis loodud ainult selleks, et rahval oleks novembris ikkagi harjumuspäraselt vaba aeg. Aga et see oleks kindlasti mingi teine kui endine Oktoobrirevolutsiooni aastapäev.  Sõnaga, leiti ajaloost Požarski ja Minini vägitegu leedukad-poolakad välja ajada.

Vene võim üldiselt meeleavaldusi ei talu, ka endameelseid eriti mitte. Aga rahvale meelelahutust tuleb ju pakkuda. 

Sestap korraldas Ühtne Venemaa oma noorteorganisatsiooniga Noor Kaardivägi toreda Nõukogude stiilis kontserdi Kremli juures. Enamus osavõtjatest a) vanad inimesed, kes teavad, et parem võimuga hästi läbi saada ja b) noored, kes tulnud siia kaugemalt õppima ja teavad, et ühikakoht on tähtsam kui 'oluliselt' ürituselt kõrvalejäämine.

Teine meeleavaldus nägi välja juba ehedam. Mõõdukad fašistid, väga erinevatest rühmitustest, ultrakristlastest musta riietatud marurahvuslasteni välja. Kõik küll tohutu miilitsavalve all ja kordades vähemal hulgal kui eelmisel aastal. Koha eraldasid võimud neile kaugel Tarass Sevtšenko jõepealsel, kus neid oli juhuslikel möödakäijatel näha praktiliselt võimatu. Eriti, kuna miilits 'juhuslikke' lihtsalt eemal hoidis. Eks hõikasid paar korda sõimu mudakoonlaste aadressil ning 'Venemaa venelastele' ja oligi kogu lugu.

Kolmas kujunes aga  meeleavalduseks, mida ei toimunudki. Radikaalsed fašistid seekord luba ei saanud. Tahtsid siis korraldada illegaalse demonstratsiooni metroos, kuid võeti OMONi poolt ammu enne kohalejõudmist kinni. Siinsed korrakaitsjad on tõhusad ning üksnes irvitavad, et kuidas Eesti politsei pronksööst aimu ei saanud  - kas nad siis tõesti bloge ei loe??

Aga eeskätt annab see tunnistust Vene võimude edukast tööst poliitiliste jõudude lõhestamisel. Keda hirmutatakse, keda ostetakse ära, keda lõhestatakse otse keskelt. Igatahes rahvusliku ühtsuse päeval ühe mütsi alla eri jõud ei mahtunud. Eriti kommunistid, kes solvununa oma päeva äravõtmise eest teevad marsi ikka 7. novembril.

Ja siis tuli kõige ilusam rongkäik. Noored, naeratavad nashistid, sära silmades, panid Punasel väljakul kokku hiiglasliku vaiba. Kenad, sõbralikud inimesed kõik. Kui mõelda depressiivsetele Vene väikelinnadele, jäi küll mulje, et pigem olgu nad 'meie omad' kui süstigu kuskil mingit solki veeni. Ja retoorikale pole ka midagi ette heita. "Tervitus sõpradele eestlastele, meie oleme kõik ühtsed..."

Aga jah, Vene elu, nagu ta on. Lihtrahvast oma päeva kangelaste, Minini ja Požaraski ausamba jalamile lilli panema ei lubatud. Punane väljak jäi seekord Našidele.