Venemaa nimi on Lenin, Venemaa nimi on Stalin

Käisin eile kommunistide marsil. Punalippude meri, plakatid kirjadega "Hääletage Stalini poolt". Ja teekond palistatud sisevägede sõduritega, nurkadel passimas kilpide, kumminuiade ja kiivritega OMONlased. Kaugemal seismas rivi rivi järel suuri sõjaväemasinaid. 

Aga maailmarevolutsiooni ei puhkenud. Tegelikult oli täitsa kahju vaadata vanakesi, kes püüdsid Nõukogude hümni ajal värisevate kätega au anda ning pidid teekonnal tegema muusikalisi pause, et kõik kolonnile järgi jõuaksid. Vaatamata üksikutele särasilmsetele pioneeridele on kommunistid selgelt välja suremas. 

Õhtul domžuris - selles endises ajakirjanike urkas - algas jutuajamine rühma ajaloolastega sõnade saatel: ka mina hääletaksin praegu Lenini ja Stalini poolt. Ja hiljem sain pika loengu sellest, kuidas Venemaa oleks Eestile märksa parem partner kui lääs. 

No mis see Stalin siis ära tegi - olid repressioonid, olid. Aga tillukesed, ta suhtus ju isegi leebelt inimestesse. Näiteks tollaste mõõdupuude järgi tulnuks tšetšeenid mitte küüditada, vaid neist kolmandik maha lasta! Aga see, kuidas lääneriigid on praegu kogu teie majanduse üles ostnud...

Vaat sellised meeleolud siin. Allpool ka nupuke, umbes missuguse tegin raadiole eilseks hommiku-uudistesse.

---

Vladimir Iljitš Lenin tervitab endiselt Punase väljaku mausoleumis oma külastajaid. Nõukogude hümni võimas viis kõlab Venemaal jätkuvalt. Kommunistid punalippude all marsivad ikka veel.

Aga see kõik näib justkui tervitaksid meid kummitused. Vladimir Iljitši juurde lubatakse vaid mõnedel päevadel ja kindlatel kellaaegadel. Hümnil on isegi viis teinekord raskesti äratuntav, rääkimata uutest sõnadest. Ning punalipud lehvivad küll – aga mitte täna Punasel väljakul, kuhu neid uued võimud ei luba. Ja kunagine kommunistliku riigi pühamu – Lenini mausoleum on muutunud nii tähtsusetuks, et teinekord – nagu näiteks Teise maailmasõja lõpu pidustuste puhul – pole patt teda kinnigi katta.

Räägitakse, et kommunistide võim sai lõpliku alguse mitte Nõukogude Liidu varisedes, kui neil oli veel võimalik tagasi tulla. Aga oma šansi magasid nad ikkagi maha. 1996. aastal võitis kommunistide juht Gennadi Zjuganov presidendivalimiste esimese vooru – ja läks siis sanatooriumisse puhkama. Boriss Jeltsin esitas samas koos oligarhidega nii võimsa valimisshõw, et väljus ikkagi võitjana. Pettuse abil või mitte, võta täna enam kinni, aga fakt, et kommunistisid õigel ajal reageerida ei suutnud.

Mida kujutavad nad endast täna? Kui vaadata elektoraati, siis selgelt väljasurevat jõudu. Eks hääletavad nende poolt mõned pensionärid ja veteranid. Ning natuke on neil ka noori, kuid oluliselt pole kommunistid suutnud neid kaasata. Võimalik, et neil on ühiskonnas toetust nii viiendiku jagu, kuid valimistel oleks üllatav, kui nad üle tosina protsendi saaksid.

Arvuliselt polekski see ehk nii marginaalne, aga tegemist on ilmselt läbinisti korrumpeerunud jõuga. Bolševistlik doktriin iseenesest ei tohiks kompromisse lubada. Nemad aga nö andsid end ära juba aastate eest, kui väikeste vastutasude eest nagu nõukogude hümni viis loobusid sisuliselt võimudele vastu töötamast. Ja kui avaliku saladusena hakkasid sarnaselt teistele müüma kohti oma valimisnimekirjades.

Täna on tegemist mugava opositsiooniga, kes lubati parlamenti ainult tingimustel, et nad räägiksid mida vaja ja ei kopika eest rohkem. Neid endiselt juhtiv Zjuganov nõuab küll endiselt sotisaalsemat poliitikat, ent pole välja tulnud ühegi sisulise initsiatiiviga.

Isegi neile jäänud sümbolid kaovad vaikselt. 7. novembri asemel on nüüd Venemaal vaba päev hoopiski neljandal. Lilli said nad viia mausoleumi jalamile eile, aga täna kuuluvad neile vaid Puškini ja Teatri väljak.

Ja muidugi jäävad neile koduleheküljel väljahõigatud loosungid oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks... Au Suurele Oktoobrile! Elagu Nõukogude Sotsialistlik Venemaa! Venemaa nimi on Lenin, Venemaa nimi on Stalin! Elagu...