Esimene katse blogimaailmast.
Täna sai Moskvas esimest korda ka actionit. Viimaks jõudis lõpule neljapäevast saadik kestnud püha ehk nn rahvusliku ühtsuse päev. Päev, mis loodud ainult selleks, et rahval oleks novembris ikkagi harjumuspäraselt vaba aeg. Aga et see oleks kindlasti mingi teine kui endine Oktoobrirevolutsiooni aastapäev. Sõnaga, leiti ajaloost Požarski ja Minini vägitegu leedukad-poolakad välja ajada.
Vene võim üldiselt meeleavaldusi ei talu, ka endameelseid eriti mitte. Aga rahvale meelelahutust tuleb ju pakkuda.
Sestap korraldas Ühtne Venemaa oma noorteorganisatsiooniga Noor Kaardivägi toreda Nõukogude stiilis kontserdi Kremli juures. Enamus osavõtjatest a) vanad inimesed, kes teavad, et parem võimuga hästi läbi saada ja b) noored, kes tulnud siia kaugemalt õppima ja teavad, et ühikakoht on tähtsam kui 'oluliselt' ürituselt kõrvalejäämine.
Teine meeleavaldus nägi välja juba ehedam. Mõõdukad fašistid, väga erinevatest rühmitustest, ultrakristlastest musta riietatud marurahvuslasteni välja. Kõik küll tohutu miilitsavalve all ja kordades vähemal hulgal kui eelmisel aastal. Koha eraldasid võimud neile kaugel Tarass Sevtšenko jõepealsel, kus neid oli juhuslikel möödakäijatel näha praktiliselt võimatu. Eriti, kuna miilits 'juhuslikke' lihtsalt eemal hoidis. Eks hõikasid paar korda sõimu mudakoonlaste aadressil ning 'Venemaa venelastele' ja oligi kogu lugu.
Kolmas kujunes aga meeleavalduseks, mida ei toimunudki. Radikaalsed fašistid seekord luba ei saanud. Tahtsid siis korraldada illegaalse demonstratsiooni metroos, kuid võeti OMONi poolt ammu enne kohalejõudmist kinni. Siinsed korrakaitsjad on tõhusad ning üksnes irvitavad, et kuidas Eesti politsei pronksööst aimu ei saanud - kas nad siis tõesti bloge ei loe??
Aga eeskätt annab see tunnistust Vene võimude edukast tööst poliitiliste jõudude lõhestamisel. Keda hirmutatakse, keda ostetakse ära, keda lõhestatakse otse keskelt. Igatahes rahvusliku ühtsuse päeval ühe mütsi alla eri jõud ei mahtunud. Eriti kommunistid, kes solvununa oma päeva äravõtmise eest teevad marsi ikka 7. novembril.
Ja siis tuli kõige ilusam rongkäik. Noored, naeratavad nashistid, sära silmades, panid Punasel väljakul kokku hiiglasliku vaiba. Kenad, sõbralikud inimesed kõik. Kui mõelda depressiivsetele Vene väikelinnadele, jäi küll mulje, et pigem olgu nad 'meie omad' kui süstigu kuskil mingit solki veeni. Ja retoorikale pole ka midagi ette heita. "Tervitus sõpradele eestlastele, meie oleme kõik ühtsed..."
Aga jah, Vene elu, nagu ta on. Lihtrahvast oma päeva kangelaste, Minini ja Požaraski ausamba jalamile lilli panema ei lubatud. Punane väljak jäi seekord Našidele.
