Eurokonets

Nii, läbi viimaks ka minu jaoks Eurovisiooni karussell. Nädal aega sai vaid selles keereldud - veel veidi ja hakanuks tundma, et maailm koosnebki vaid Rybakist, Lobodast ja Bistra Vodast :)

Iseenesest huvitav kogemus. Kahju ainult, et Moskva ei teinud sellest pidu rahvale. Kaks OMONi poolt ümbritsetud keskust ajakirjanikele ja osavõtjatele ja kõik. Moskvalaste jaoks jäid vaid plakatid ja liikluspiirangud.

Ja kui siis üritati natukenegi tuua linna elevust - kui geid lootsid kasutada rahvusvahelise meedia tähelepanu, et ehk ükski kord pidada maha oma paraad - lõi miilits selle pikema jututa laiali. Tõsi, "lõi" viisakalt: Moskva miilitsa standardite järgi käituti väga vaoshoitult (pildil olev isend säras huumorist: pildus ruuporisse ühe killu teise järel). Ent siiski resoluutselt.

Aga nüüd aitab! Ees ootab Abhaasia ja kaks nädalat puhkust!

Dorogi i duraki

Eks me kõik tea, Venemaal jätkub pidu neile, kel "homopilet", nagu üks miilits seda väljendas. Ehk eurovisioon. Muidugi, Moskva suuruses linnas seda ehk ülemäära ei märka, aga siiski, aga siiski - no kui isegi peaminister Putin käis avamisel...

Külalistele, eriti neile, kel mingi kaart kaelas, pakutakse parimat, mida Moskva suudab. Kalamarjast Kremli ekskursioonideni. Miilitsapatrullide saatel läbi liiklusummikute laveerimist. Ja muidugi sisetingimustes kogu maailma kõige erakordsemat valgusshowd.

Aga ikkagi. No ei suuda. Lihtsalt inimfaktor ei luba. Kardan, et võib-olla suuremalegi osale külastajatest jääb glamuuri asemel meelde kokkupuude miilitsaga. Kes on a) umbkeelne ja b) kui mitte just otse ülbe, siis vähemalt mitte abivalmis ega ka kompetentne. Aga miilitsast ei saa üle ega ümber. Teinekord on muidugi päris lõbus, kui nad eurovisiooni fännide peale midagi ruuporist vene keeles karjuvad, aga neist mitte muhvigi aru ei saada :)

No ja siis sellised räigemad asjad nagu ka enda poolt pealt nähtud stseen, kus üks miilits soovitas teisel käed pärast "roojaste" Eesti lipuvärvide puudutamist puhtaks pesta. Seda tolerantsusele pühendatud eurovisiooni sissepääsu juures!

Muidugi, olen kohanud (pärisel ka) üliviisakaid korravalvureid, kuid need on kurb erand. Ja usun, et ainuüksi miilitsanäide seletab, miks Venemaa on selline nagu ta on. Eliit võib teha ilusaid või kurje, kuid vähemalt arusaadavas keeles sõnu. Ülejäänu aga: teed ja...

Tankid tänaval

Üritasin eile minna maneeži, kus öeldi, et vist on mingi eurovisiooni teemaline pidu. Aga inimene tahab, armee juhatab. Tänavad olid ära lõigatud tankidest, iseliikuvatest suurtükkidest, TOPOL rakettidest...

Täiesti õõvastav tunne, kujutage ise ette, pime õhtune Moskva - ja siis mürisevad masinad, torud õieli, kuulipildujad püsti. Seisavad. Ja järsku hakkab kogu see koloss diislisuitsu sisse mähkudes jõurates liikuma! Pole kahtlustki, tank on psühholoogiliselt mõjus relv.

Huvitav oli inimeste reaktsioon. Algul karjusid: "Rossija, rossija!" Aga kui kolonnid aina tulid ja tulid, võttis maad täielik vaikus. Noored hoidsid kramplikult üksteisest kinni. Käitumine sarnanes täielikult hirmule.

Täna okupatsioon jätkub. Üle mu maja lendasid hommik otsa Kremli suunas pisikesed hävitajad ja hiiglaslikud pommituslennukid, sekka veel mingeid kummalisi lennumasinaid, vist raadioluure vmt, ei mina neid täpselt tea.

Ehk teisisõnu - valmistume paraadiks! Aga eurovisiooni pidu: da poshli võ... ;)

Eesti veri päästab Venemaa

Oleks rohkem sellisid inimesi kui nägime Esto-Sadokis, oleks Venemaa hoopis teine riik. Milline energia neis pulbitseb - ja milline õiglustunne. Nad on valmis kaitsma oma õigusi pealetungiva olümpia vastu niisuguse vitaalsusega (ehedaim näide muidugi pildil olev Aleksandr Naeltok), mis meenutab ehk rohelise liikumise alguspäevi fosforiidisõja künnisel.

Tegelikult jäi aga vägisi mulje, et A.H. Tammsaare sai oma tegelaskujude prototüübid just seal, Kaukaasia eestlaste juures, kui oma tuberkuloosi ravis. See Tõe ja Õiguse tagaajamine, ülim enesekindlus ja kangekaelsus - ehe ürg-Eesti seeme!

(Muide, vahepalana: kuidas Tammsaare tuberkuloosist jagu sai? Mäestikuõhk ja kaks korda päevas vastlüpstud, antigeene täis piima - kuue kuu pärast polnud surmahaigusest jälgegi.)

Aga võib-olla polegi küsimus niivõrd eesti geenides kui selles, et nad on äsjaste väljarändajate lähedased järeltulijad. Rahutute esivanemate veri möllab :) Igatahes, edu neile!

Ökokatastroofi-olümpia

Don't pave paradise to put up a parking lot!

Valus, hinnaga Putini raudse tahte all tuuakse Sotši olümpiamängud. Sest küsimus pole Sotšis, mängud toimuvad Krasnaja Poljanas, mille kõrval asub eestlaste küla Estosadok. Kohalikele tähendavad mängud valdavalt vaid viletsust ja ilmselt vajadust oma kodud igaveseks maha jätta. Siinne ökosüsteem aga hävib.

Sest tegemist on hingematvalt ilusa ürgloodusega, kus mägedest voolavad välja otse narsaaniallikad, ringi uitavad karud ja muud metsloomad ja jõgi oli veel hiljuti täis forelle.

Oli. Kalad paistavad olevat ehitustööde esimene selge ohver. Teine on mets - ja küllap koos sellega siis ka sealne loomariik. Kui olümpiarajatised valmis saavad, siis on paradiisi asemel betoonist õudusunenägu, kus küll ehk täitsa hea suusatada, aga ilma igasuguste elamusteta.

Kahjuks ei hakka keegi selliste "pisiasjade" pärast olümpiat boikottima ja kahjuks ei hakka Vene riik nende pärast ammugi midagi oma plaanides muutma.

Lihtsalt - siin võidetud medalitel on surmahõng, igaveseks kaotatud paradiisi kõdulehk küljes. Ja ärgem öelgem, et meie pole järjekordse puutumata laigukese hävingule kaasa aidanud. Ainult selle nimel, et äkki õnnestub "meie poistel" uhkelt defileerida.

Kõik spordi nimel!

Valgevene mõtteviis laieneb - aga miks ometi?

Sotši pidi olema see koht, kus pannakse alus uuele Venemaale. Linnapea ennetähtaegsed valimised pidanuks näitama, et Kreml suudab kohaneda ning vähemalt kohalikul tasandil juurutada taas demokraatiat. Ikkagi on Sotši ju olümpialinn!

Sestap on gorod-kurort praegu paksult täis välismaalastest ajakirjanikke, kellest paljud jälgisid põnevusega siinset debatti nädalaid, justkui oleks küsimus USA uue presidendi isikus. Ja kõik oli võimas - 26 kandidaati!

Aga siis ütles Kremli närv üles. Valimisteks jäeti järgi vaid kuus. Kogu meedia suleti kõigile. Ainukesena näitasid telekanalid Ühtse Venemaa kandidaati ja praegtust linnapea kohusetäitjat Anatoli Pahomovit. Kes loomulikult ka ülivõimsalt võitis.

Ehk - täpselt nagu Valgevenes. Nii nagu ka diktatuuririikidele iseloomulik ülisuur eelhääletajate protsent.

Sõnaga, ei tahetudki paremat, aga tehti nagu alati - ja milleks siis kogu see tsirkus! Tehku nagu alati, aga peab seda siis kõiki vaatama kutsuma?

Muide, Valgevenega võrreldes tulid kohe heldinult meelde sealsed poolerootilised lasteshowd (vt pilt tänasest Sotši valimisjaoskonnast) - ka siin on valimised pidupäev...

Mina ajakirjanikuna tunnen end võimude poolt lihtlabaselt altveetuna. See ülesköetud ootuste alandamine mõjus väga jõhkra ja sihilikuna. Aga jällegi tuleb ette Valgevene, kes "tellis" viimasteks parlamendivalimisteks kohale rahvusvahelised vaatlejad ja ... viis jälle läbi tüüpilise batkaliku näitemängu.

Miks? Miks afišeeritakse maailmale oma küünilisust? Mina ei tea, võin vaid oletada...

SM Sirõk

Mark Sirõkile hakkasid käerauad meeldima. Pärast lõbusat aktsiooni Eesti saatkonna juures aheldas ta nüüd end ukrainlaste aia külge.

Ma saan täiesti aru, miks meedia talle nii palju tähelepanu pöörab. Kloune on ühiskonnas ikka vaja - nii nagu Žirinovski või Markov siit, nii Sirõk meie poolt.

Käisime etendust Eesti saatkonna juures isegi vaatamas ja pean ütlema, et nalja sai palju - eriti kui miilits oma suurte tangidega tuli teda lahti lõikama (hmm, miskipärast olid miilitsal hiidtangid juba putkas ootamas).

Ega see talle kalliks ei lähe, esimestel kordadel ehk 500-1000 rubla piires kord. Kui see aga harjumuseks saab, pidi küll trahv tõusma. Nii et - lase edasi, saatkondi veel küll ja küll! Ainult sama numbrit teist korda enam vaadata ei viitsiks. Et siis: kas uus number või uus publik vaja leida.

Iseasi, et kui käerauad kohe nii meeldivad... Või mine sa tea, ka õrn piitsaplaks ja must lateks ... mmmm ;)