Kotkal ongi kaks pead!

"Nende ajud on hullemini rappida saanud kui meie omad. Aga nii palju on alles. Nii palju head on alles..."

Proua Heli Susi, kelle isa talus Aleksandr Solženitsõn omal ajal varjupaika leidis, kõneles paari nädala eest Moskvas otsekui minu südamest. Ta rääkis veel pikalt oma armastusest venelaste vastu ja positiivsetest elamustest Moskvas. Kuulasin ja olin jahmunud: minust palju vanem ja ääretult suure elukogemusega proua näis tundvat 100% sama, mida mina Moskvat ja Venemaad avastades.

Venelased on tõesti südamlikud, külalislahked ja väga toredad inimesed. Kohe mõnus oleks siia igaveseks jäädagi. Aga...

Aga siis näed hoopis teistsugust Venemaad. Ei, ma ei pea silmas Nõukogude aja jäänukeid nagu müüjad, kes mõnel pool jätkuvalt suhtlevad stiilis "Govorite!" Ega autosid, mis jalakäijaid ilmselt vähemgi kui mõnd teeauku tähele panevad. Ega aeg-ajalt jahmatama panevat ebaloogilisust asjaajamisel.

See teine Venemaa on tekkinud hiljuti. Ja selle vapilt vaatavad vastu kolm tähte - K, G ja B. Olgugi nad praegu asendatud FSB-ga, nii nagu suveräänne demokraatia mõiste varjab kõige ehedamaid autokraatiapüüdlusi.

Olin 2006. aastal Piiteris G8 kohtumisel käies jahmunud, kuidas meeleavaldajaid kongidesse toppiv OMON oleks justkui saabunud äsja koolituselt Minskist. "Kas tõesti on sealne kurjus nii võimas, et võtab üle terve suure Venemaa?" mõtlesin.

Ei teagi, kumb kumma võttis. Venemaa ja Valgevene erisuhte omapäradest võiks pikalt rääkida. Aga täna on juba raske öelda, kumb autokraatia on vastikum ja vägivaldsem.

Tänane Venemaa kasutab riigivõimu täiesti jultunult, igasugustest seadustest ja lihtsast inimlikkusest mööda minnes, kui vaja likvideerida pisimgi oht Putini-Medvedevi klikile. Jõhkralt pekstakse läbi isegi nii süütud meeleavaldajad, kes väljendavad protesti autode impordimaksu tõstmise vastu. Eks õõnesta need ju kaheksa aastaga loodud kuvandit stabiilsusest...

See on vastik, tšekistide Venemaa. Ja siin elavad nii toredad inimesed. Muide, nagu Valgeveneski. Eks vapikotkal olegi kaks pead. Millal ometi määrab lennusuuna see teine, sõbralikum?

Ära sega tööd teha!

Just nii hõikas OMONlasele fotograaf, kellele turske laigulises mundris sell oli ette astunud. Kuid see, mida OMONlane tegi, oli paraku hoopis tema töö - meelt avaldava opositsionääri türmi vedamine.

Küüniliselt võib öelda, et pühapäeval sai Moskvas oodatult teatrit. Mittenõustujad - kirev grupp väga erinäolistest Kremli-vastastest rühmitustest - tuli keelatud meeleavaldusele. OMON ja miilitsad võtsid nad pikema jututa kinni. Ajakirjanikud said häid pilte. Ilmselt kellelegi väga haiget ei tehtud, igaühel oli oma roll.

Opositsiooniga on siin aga nutune seis. Laupäeval lõid nad kes teab juba mitmenda platvormi, seekord siis Solidaarsuse nimelise, mis peaks justnagu kõik demokraatlikud jõud ühendama. Paraku pole pärast nii paljusid luhtunud katseid suurt usku kellelgi, nagu aitaks brändivahetus demokraatiat Vene inimesele südamelähedasemaks teha. No võib-olla kriisi tõttu, aga siiski...

Esialgu pole neist lihtsalt vastast. Võim vilistab ülbelt kõikidele normidele ning vastu hakata pole millegagi. Mida teha, kui miilits opositsionääride bussi Himkist linna ei lase? Lihtsalt ei lase ja kõik. Või kui mõnd aktivisti kodust välja ei lubata? Või kui arreteeritakse veel enne, kui meeleavalduse lähedalegi jõuad? Kellele sa kaebad?

Teisalt aga valitseks justnagu demokraatia. Kremlimeelset Noort Venemaad ei sega keegi isegi nii võigast tegu toime panemast, kui murtud jalgadega lammaste toimetamine opositsiooni kogunemiskohta. Suveräänne demokraatia, öeldakse.

Au Savisaarele

Igasuguse irooniata. Ma pole mingil juhul Savisaare valija, aga seekord näitas ta üles tõeliselt riigimehelikku käitumist.

Midagi pole parata, aga juhtus nii, et Tallinna kultuuripäevad algasid teisipäeval, mil olid ühtlasi patriarh Aleksius II matused. Üleriigiline lein. Aga mis saab siis Tallinna kontserdist?

Olin kaunikesti nördinud, kui kuulsin, et leinale vaatamata pidu ikkagi toimub. Et kuidas sa lähed võõrasse, leinavasse koju ja hakkad seal pidu panema?

Aga mis pidu - Tallinn esitles väga ilusa ja armsa Aleksius II mälestuskontserdi. Elegantene, sünnis ja liigutav lahendus. Ja uskuge, venelased oskavad sellistest asjadest lugu pidada. Linnapea Juri Lužkov leidis igatahes oma väga tihedast ajakavast aega, et kahel korral Eesti üritustel käia. Niisamuti sai Eesti üle hulga aja positiivset meediakajastust sellega, et Tallinnasse plaanitakse Aleksiuse väljakut.

Nii lihtne see sageli ongi. Olen lühikese aja jooksul Moskvas kogenud, et venelastega on suhelda üllatavalt kerge, kui nende vastu veidigi lugupidamist ja austust üles näidata. See näib olevat peaaegu maagiline võluvõti nende südamesse. Ja mida see maksab? Tegelikult sageli ei tähendagi see enamat, kui lihtsalt korralikku lastetuba.

Mul on hea meel, et vähemalt Savisaar suudab meie poliitikutest ajada venelastega ja Venemaaga pragmaatilist poliitikat. Muidugi võib alati taguda rusikaga vastu rindu ja nõuda oma õigust, aga kas see tõesti Kremli suhtumist leebemaks muudab? Lubage naerda. Väikesed, mittemidagimaksvad austusavaldused aga pigem küll.

Ja mul on häbi nende juhtpoliitikute pärast, kes oma rahvuslikus väikluses ei suutnud end selleni viia, et kasvõi väikest kaastundetelegrammi Moskva saata.

Jah, Kremli poliitika võib olla reaalpoliitikast lähtuv. Ent sedagi tundub olevat aeg-ajalt kummaliselt raske tunnistada, et suurel riigil nagu Venemaa on reaalsed huvid, mis meile ei pruugi meeldida, kuid mille vastu annab väga vähe ära teha.

Vene inimese südant võita on aga imelihtne. Päriselt, nad ei vihka siin Eestit. Vaatavad ehk vaid imestusega meie sammude peale - a'la "no kas see pronkssõdur teile tõesti nii ette jäi, et olite valmis kolmandikku oma elanikkonnast solvama?"

Teil seal on sõnavavabadus, aga siin on keelatud

Käisime eile öösel tegemas pilte Moskva kaupluseakendest jne... Ühe loo jaoks kuluvad ehk ära. Aga Tsumi juures (üks kahest suuremast keskusest siin) tekkis probleem. Kohale saabusid kaks turvameest, kes teatasid, et siin on filmimine keelatud.

Vaidlesime. Meie väitsime, et tegemist on avaliku tänavaga ja ühel turvaril pole õigust ka mitte hüppama tulla. Nemad, et see on nende patrullpiirkond ja on ikka küll.

Lõpuks üks pahvatas: "Teil seal Eestis on võib-olla sõnavabadus ja kõik ja võite teha, mis tahate. Aga vaat siin nii asjad ei käi."

Heakene küll, tegime siis hea kohaliku kombe kohaselt, leppisime sõbralikult kokku, mida täpselt 20 sek võtame ja läksime sõpradena lahku. Ehh :)

Debüüt!

Lõpuks ometi jõudsid kaameraasjandused nii kaugele, et saime ka esimese 'päris' loo teha. Sedapuhku siis kümnetest tuhandetest inimestest, kes patriarhile austust avaldavad. Tõesti ikka uskumatu kannatlikkus, seista vähemalt viis tundi selleks, et siis nagu Lenini kirstust kiirkorras mööda kõndida.

Aga eks Aleksius ole teinud ka palju, tõesti taastanud õigeusu kiriku rusudest. Ehkki aitas seda enne KGB agendina õõnestada.

Tulid välja ka mõned praktilised probleemid - mis puudutavad mikrofoni töökindlust jne. Ehk õnnestub lahendada. Esimesel päeval oli igatahes kaamera ja statiiviga metrood mööda ringliikumine lihtsam kui oleksime kartnud.

Danzig

Leidsin endale uue lemmiklinna. Maailmas on umbes neli kohta, kus tahaks elada. Esimene mõistagi Praha, teine-kolmas täna siis Gdansk ja Tel Aviv. Ja neljas Belgrad.

No ei tea, miks nii, lihtsalt mõned linnad tõmbavad nagu magnetiga külge. Aga Gdansk... no miks nad endale ometi reklaami ei tee, nii ilus linn ju? Kuid enamik inimesi - nagu ka mina enne - usub, et on vaid igav tööstusmaastik...

Ei, tegelikult tunneb ka täna selgelt vabaduse hõngu, mis just selles linnas vallandas kommunismi kukutanud Solidaarsusliikumise. Milles täpselt see aroom seisneb? Ei teagi, minge ja nuusutage ise :)

Bazookaga Euroopasse

Nii, sattusin Poola. Vahva asi, Solidaarsusrong Lech Walesa Nobeli rahupreemia veerandsajandi meenutuseks. Nobeli laureaadid jätavad tänagi kõik väga sisendava ja energilise mulje.

Aga veel Vene bürokraatiast. Saime aru, et kaameraga pole üldsegi veel kõik korras. Vene tollikoodeks koosneb kolmes köitest, kus iga paragrahvi (või ka päris mitte iga, võta sa kinni) koha käib omaette valitsuse määrus ja/või tolliameti peadirektori seletuskiri, kuidas seda tõlgendada. Vaat selline õigussüsteem siin.

Mis tähendab: minu partner ja kaameramees jne Anton tõi kaamera sisse, kuid selgus, et Vene resident tohib seda teha vaid paariks nädalaks. Mistõttu pidime kõik asjad(!!) uuesti välja tooma, sest nad olid ühe nimekirja peal. Nüüd tagasi minnes üritame nad möllida minu nimele, aga on võimalik, et see ei tööta, sest mingi kiri on ikkagi Antoni nime peal. Ei välista, et tuleb sõita veelkord kõigi asjadega tagasi Eestisse.

Seni aga teeme jõu- ja ilunumbreid. Kahepeale 40+ kilo ehk sõjaväelastele nii palju ei tundukski, aga need pakid on suhteliselt ebamugavad, nii et jõuame igale poole alati higist läbimärjana. Eriti tore on 'bazooka', statiiv, mis kohe katki läks ja tähendab praegu vaid 11 lisakilo, mida tankirusikat meenutavas kandekotis kaasas tassida.

Täna aga Venemaal kurb päev. Rahu Aleksius II põrmule!