Vene elul on aeg-ajalt hämmastav-vihastavad eripärad. Üldjuhul suudan mõista, et kehtib jätkuvalt proletariaadi diktatuur. Aga kuskilt alates tolerants lakkab.
Jõudsin eile intervjuult ühe Vene sisepoliitika korüfeega koju viimase metrooga, mis tähendab, et reaalselt umbes kaheks öösel. No mis teha, inimestel siin omad tööpäevad ja ajakirjanikule ei pruugi varem aega olla. Ja siis võiks ometi loota, et hommikul antakse armuaega.
Aga kuskil siin majas - ei ole suutnud kahjuks lokaliseerida, liiga omapärane akustika selleks, elab keegi anaal. Kes sageli kell üheksa (mõnikord ka kaheksa) annab olemasolust märku puurmasinat kuskile auku lükates. Ei, mitte pikalt, piisavalt, et kõik kuuleksid ja üles ärkaksid. Siis võib järgi jätta.
Olen näinud puurmasinale natuke paremat kasutust. Ühes Praha stripiklubis, kus selle otsas keerles dildo. Loodan, et mõni füüsiliselt tugevam ja samuti frustreeritud naaber kasutab seda ühel päeval äratuskella peal sihtotstarbeliselt. Aukudest ei tule puudust ka meestel.
1 comment:
now we're talking :D
Post a Comment