Monday, December 22, 2008

Kotkal ongi kaks pead!


"Nende ajud on hullemini rappida saanud kui meie omad. Aga nii palju on alles. Nii palju head on alles..."

Proua Heli Susi, kelle isa talus Aleksandr Solženitsõn omal ajal varjupaika leidis, kõneles paari nädala eest Moskvas otsekui minu südamest. Ta rääkis veel pikalt oma armastusest venelaste vastu ja positiivsetest elamustest Moskvas. Kuulasin ja olin jahmunud: minust palju vanem ja ääretult suure elukogemusega proua näis tundvat 100% sama, mida mina Moskvat ja Venemaad avastades.

Venelased on tõesti südamlikud, külalislahked ja väga toredad inimesed. Kohe mõnus oleks siia igaveseks jäädagi. Aga...

Aga siis näed hoopis teistsugust Venemaad. Ei, ma ei pea silmas Nõukogude aja jäänukeid nagu müüjad, kes mõnel pool jätkuvalt suhtlevad stiilis "Govorite!" Ega autosid, mis jalakäijaid ilmselt vähemgi kui mõnd teeauku tähele panevad. Ega aeg-ajalt jahmatama panevat ebaloogilisust asjaajamisel.

See teine Venemaa on tekkinud hiljuti. Ja selle vapilt vaatavad vastu kolm tähte - K, G ja B. Olgugi nad praegu asendatud FSB-ga, nii nagu suveräänne demokraatia mõiste varjab kõige ehedamaid autokraatiapüüdlusi.

Olin 2006. aastal Piiteris G8 kohtumisel käies jahmunud, kuidas meeleavaldajaid kongidesse toppiv OMON oleks justkui saabunud äsja koolituselt Minskist. "Kas tõesti on sealne kurjus nii võimas, et võtab üle terve suure Venemaa?" mõtlesin.

Ei teagi, kumb kumma võttis. Venemaa ja Valgevene erisuhte omapäradest võiks pikalt rääkida. Aga täna on juba raske öelda, kumb autokraatia on vastikum ja vägivaldsem.

Tänane Venemaa kasutab riigivõimu täiesti jultunult, igasugustest seadustest ja lihtsast inimlikkusest mööda minnes, kui vaja likvideerida pisimgi oht Putini-Medvedevi klikile. Jõhkralt pekstakse läbi isegi nii süütud meeleavaldajad, kes väljendavad protesti autode impordimaksu tõstmise vastu. Eks õõnesta need ju kaheksa aastaga loodud kuvandit stabiilsusest...

See on vastik, tšekistide Venemaa. Ja siin elavad nii toredad inimesed. Muide, nagu Valgeveneski. Eks vapikotkal olegi kaks pead. Millal ometi määrab lennusuuna see teine, sõbralikum?

1 comment:

Anonymous said...

See tegelikult ongi kurblooline, et siingi on sõna "venelane" kohati saanud sõimusõna staatuse. (Meenub hetk koolipäevast, kus ühte poissi hakati sõna otseses sõimama - "venelane, mine Venemaale tagasi".) Seda oli kurb näha, sest ka mulle on lihtvenelane jäänud silma kui väga südamlik inimene, sageli palju avatuma hingega kui eestlane olekski. Aga võimukandjatega vist kipub nii olema, et mingil hetkel keeravad ära.

PS! Mina mõtlesin, et kotkal ikka sellepärast 2 pead, et Venemaal ju omamoodi ikka 2 presidenti on. :D