Väike ringreis mööda kaht päris- ja üht poolriiki seekord läbi.
Abhaasia on mõnus, aga infrastruktuur väga puudulik. Ent kellele meeldib puhata kesk varemeid ja toredaid, ehkki liigagi sageli narkolaksu all olevaid inimesi ja joobes Vene sõdureid ja kes ei hooli sellest, et mitte alati ei tule kraanist vett jne, siis rannal pole ju viga (kuigi on prügine) ja loodus lihtsalt suurepärane.
Tegelikult vaatavad kohalikud ehk alles praegu pärast 92.-93. aasta sõda lootusrikkalt tuleviku poole, sest Venemaa on neid tunnustanud ja annab ka raha. Tee-ehitus käib. Potentsiaal on piirkonnal suur, kuid liigagi kasutamata. Näis, mis poliitilisest patiseisust saab, mulle endale tundub, et vähemalt demokraatliku arengu poolest on nad riigi staatuse peaaegu ära teeninud. Kuigi jah, grusiinina seal elada väga kerge just pole.
Venemaa Musta mere rand tervitab külalisi tuntud headuses, eriti praegusel aastaajal pole ka rannad veel sardiinikarbid.
Aga kõige mõnusama mulje jättis üllataval kombel Kiiev. Seal kehtib juba aasta otsa sisuline anarhia. Valitsus teeb oma tegemisi, rahvas oma. Võrreldes Moskvaga totaalne vabaduse tunne, kohe täielik kergendus tuleb peale. Ja kummatigi see toimib. Aga eks Ukraina on ka maa, kus kunagi tegi tegusid batka Mahno :)
Igatahes: kõik Kiievisse! (ja muide, seal on praeguse hrivna kursiga sigaodav, tunne nagu ilmselt kunagistel Soome turistidel)
No comments:
Post a Comment