Милиция с народом!

Täna juhtus midagi enneolematut - miilits ja OMON rebisid pikali kremlimeelsed meeleavaldajad ja viisid nad rahva vaimustunud hüüete saatel minema.

Liikumine Solidaarsus korraldas oma esimese kogunemise, kus lubati avalikult kanda loosungeid: "Maha Putin!" Ja kuna demonstratsioon oli lubatud, täitsid omonlased käsku - hoidsid korda.

Sest ehkki vastudemonstratsioonis pole midagi halba, rikkusid provokaatorid ilmselgelt elementaarseid käitumisreegleid. Ronisid bussi- ning hiljem paviljoni katusele ja... no ütleme nii: õige või mitte, harilikult opositsioonile sellise käitumise eest antakse nagu jaksatakse. Nüüd siis said oma jao ka putinistid.

Ei salli see võim isetegevust, ei salli...

Inimookeanid metroos

Tohutus trügimises kaamerat tassides jäi telefonipildile selline hägune pilt, Moskva elu igapäev :) ja ometi kiireim liikumisvõimalus. Kuigi kaamera ja statiiviga talveriietes seal suplemine just hardumust esile ei kutsu.

Samas tekitab vaid austust, kuidas suudetakse neid jõgesid enam-vähem ohvriteta juhtida. Rongid iga kahe minuti tagant, seda üldjuhul maksimaalse intervallina. Kõige kiirem saabumine, mida nägin, oli 25 sekundit. Ja nad on ääreni täis, otse sülgavad välja. Klaustrofoobikutele ei soovita! Aga eks tulge ja proovige järgi :)

Aga: tervisega ettevaatust. Metroos puhub alati tuul, paksult mikroobe täis. Rääkimata rongide käepidemetest.

Kui aga metroo tühjem, õhtusel ajal, on tema olemust tabanud väga meisterlikult Sergei Lukjanenko oma "Öises Vahtkonnas". Mis peamine - kui energiat ei suuda ise teistelt võtta, kapsel ümber. Muidu magad kogu ülejäänud päeva, et kaotatut tasa teha.

Aga sõita saab temaga palju, iseenesest armas ja efektiivne liikumisvahend.

Meie igapäevane puur-vibraator

Vene elul on aeg-ajalt hämmastav-vihastavad eripärad. Üldjuhul suudan mõista, et kehtib jätkuvalt proletariaadi diktatuur. Aga kuskilt alates tolerants lakkab.

Jõudsin eile intervjuult ühe Vene sisepoliitika korüfeega koju viimase metrooga, mis tähendab, et reaalselt umbes kaheks öösel. No mis teha, inimestel siin omad tööpäevad ja ajakirjanikule ei pruugi varem aega olla. Ja siis võiks ometi loota, et hommikul antakse armuaega.

Aga kuskil siin majas - ei ole suutnud kahjuks lokaliseerida, liiga omapärane akustika selleks, elab keegi anaal. Kes sageli kell üheksa (mõnikord ka kaheksa) annab olemasolust märku puurmasinat kuskile auku lükates. Ei, mitte pikalt, piisavalt, et kõik kuuleksid ja üles ärkaksid. Siis võib järgi jätta.

Olen näinud puurmasinale natuke paremat kasutust. Ühes Praha stripiklubis, kus selle otsas keerles dildo. Loodan, et mõni füüsiliselt tugevam ja samuti frustreeritud naaber kasutab seda ühel päeval äratuskella peal sihtotstarbeliselt. Aukudest ei tule puudust ka meestel.

Defitsiit

Vaat selline pilt avanes eile, kui üritasin endale järjekordselt tulutult printerit osta. Poed on elektroonikast uskumatult tühjad. Olen juba mitmest kohast printerit otsinud - ja alati tuleb välja, et mudel, mis mulle meeldib, on viimane. Ja mitte lihtsalt viimane - tal puudub nii juhe kui karp. Võib ainult oletada, kellel neid vaja läks :)

Ilmselt on aga põhjuseks valuutakriis. Rubla kiire langus ei õhuta just kedagi kaupa kallima raha eest sisse ostma. Aga teisalt, siis pole ka põhjust viriseda, et 'elektroonika müük on langenud kolmandiku võrra'. Kui ikka müüa ei taha, ei saa ka mina ostjana kõiki Venemaa probleeme lahendada...

Eesti valitsus, võtke rohtu!

Našid korraldasid täna tõeliselt meeleoluka ürituse! Pole ammu enam nii kõvasti naernud. Tõid Eesti saatkonna juurde palderjani ja vahtplastist välja lõigatud tablette... ning lõugasid loosungeid, millest naljakaim ehk:

Нам тепло и хорошо, ХОП!
Мы придём сюда еще, ХОП!

Kusjuures väljas oli 15 kraadi külma ja seda oli nägudelt näha. Protesteerisid nad pronksineliku kohtuotsuse edasikaebamise üle.

Midagi pole öelda, teatrit sai palju. Aga eks neil ole vaja ka pingutada, našide täht ei sära üldse enam endiselt. Muud meediat oli kohe vähe. Ehkki show oli ehe :) Kahju vaid, et ühtki kassi palderjani peale kohale ei tulnud.

Muidugi mitte kõik pole vaimustuses. Üks möödakäiv tädi jõudis hüüatada: "Aga kas meie riik ei vaja ravi??" Ja kohe toimetas miilits ta nägemisulatusest kaugemale. Nii kiiresti, et isegi kaamerat ei jõudnud rihtida. Patsient oli täna neil teine...